Käisin töistel põhjustel nädala Portugalis. Hetk kui A. kuulis, et ma lähen Portugali nädalaks, ei jõudnud ma ära kuulata kuidas ta tahaks ka ja kuidas mul ikka veab, et sombusest Belgiast eemale saan. No, nali naljaks, aga ta vist sõnus selle asja täiesti ära, sest esimesed viis päeva meil Portugalis igatahes sadas.  Võib-olla oligi kergem siseruumides istuda.

See pani mind aga mõtlema üldse sellele, et tegelikult meil pole õrna aimugi mida teised oma tööreisidel teevad. Mõte sellest, et veedad nädala välismaal võib tunduda maru tore, kuid tegelikkuses kaasneb sellega kõik see, mis ei ole nii tore – tunnid, mis on veedetud lennujaamas ja lennukis ja ühistranspordis. Sellele järgnevad päevad konverentsikeskuses, tehases või kuhu iganes Su töökohustused Sind viivad ja seejärel kogu see nali teistpidi, kuni jõuad koju, et pesta ja kuivatada järgmised paar päeva oma kohvri sisu. Mõnel aktiivsemal lähetajal on ilmselt neile järgnevad päevad kodus korraks oma tagumiku maha panemise aeg, et jälle teise käega kohvrit pakkima hakata. 

Okei, ära nüüd valesti aru saa, ma olen ülimalt rahul, et ma saan vahepeal ära käia seoses tööga ning mul on võimalus sellest seitsmest päevast viiel õhtul linnas ringi vaadata ja kahel ehk rohkemgi näha, kuna konverentsidel on nädalavahetused tavaliselt kas täitsa vabad või vähemalt lõpetavad lõunast. Siiski, vähemalt mul ei ole tunnet, tegemis oleks puhkuse reisiga – Sa ei saa just valida, et kellega koos sinna lähed ja Su töökaaslas(t)e reisihuvid võivad olla vägagi erinevad Sinu omadest ja ega need piiratud tunnid päeva lõpus Sulle ka just erilisi valikuid ei jäta.