Tööreis – kas ainult töö või ka natukene lõbu? Või hoopis vastupidi?

veebr. 10, 2019 | Personaalne, Reisimine

Käisin töistel põhjustel nädala Portugalis. Hetk kui A. kuulis, et ma lähen Portugali nädalaks, ei jõudnud ma ära kuulata kuidas ta tahaks ka ja kuidas mul ikka veab, et sombusest Belgiast eemale saan. No, nali naljaks, aga ta vist sõnus selle asja täiesti ära, sest esimesed viis päeva meil Portugalis igatahes sadas.  Võib-olla oligi kergem siseruumides istuda.

See pani mind aga mõtlema üldse sellele, et tegelikult meil pole õrna aimugi mida teised oma tööreisidel teevad. Mõte sellest, et veedad nädala välismaal võib tunduda maru tore, kuid tegelikkuses kaasneb sellega kõik see, mis ei ole nii tore – tunnid, mis on veedetud lennujaamas ja lennukis ja ühistranspordis. Sellele järgnevad päevad konverentsikeskuses, tehases või kuhu iganes Su töökohustused Sind viivad ja seejärel kogu see nali teistpidi, kuni jõuad koju, et pesta ja kuivatada järgmised paar päeva oma kohvri sisu. Mõnel aktiivsemal lähetajal on ilmselt neile järgnevad päevad kodus korraks oma tagumiku maha panemise aeg, et jälle teise käega kohvrit pakkima hakata. 

Okei, ära nüüd valesti aru saa, ma olen ülimalt rahul, et ma saan vahepeal ära käia seoses tööga ning mul on võimalus sellest seitsmest päevast viiel õhtul linnas ringi vaadata ja kahel ehk rohkemgi näha, kuna konverentsidel on nädalavahetused tavaliselt kas täitsa vabad või vähemalt lõpetavad lõunast. Siiski, vähemalt mul ei ole tunnet, tegemis oleks puhkuse reisiga – Sa ei saa just valida, et kellega koos sinna lähed ja Su töökaaslas(t)e reisihuvid võivad olla vägagi erinevad Sinu omadest ja ega need piiratud tunnid päeva lõpus Sulle ka just erilisi valikuid ei jäta. 

Eestlastel on vist hetkel selline reisimise kihk peal, et iga Eestist välja liigutud kilomeeter tundub kui unistus. Mäletan isegi, kui töökuulutuses olevad välisreisid tundusid boonusena, kuid üha enam mõtlen, et kuigi on tore uusi kohti avastada oma limiteeritud ajavarudega, siis kogu see ‘kodust eemal olemise-pakkimise-mida täna õhtul söön’ ei pruugi olla nii glamuurne kui eemalt paistab. Niisiis, järgmine kord kui näed, et keegi on tööreisil/lähetusel kuskil järjekordses hotellis, mõtle kaks korda kas küsid tal päevitusrantide saamisega läheb. PS. (Põhja-)Portugal ei ole nii soe jaanuaris kui eestlased arvavad.

Peale pikka vaikust olen tagasi uute tuultega, mis peale Portugali hakkavad Lõuna-Eesti poolt puhuma. Järgmine postitus on siiski Porto Bucket List. 

0 Comments

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga