Spontaanne nädalavahetus Prantsusmaal

okt. 22, 2018 | Prantsusmaa, Reisimine

Kuigi ma tahaks jagada oma nii elamusterohket puhkust Marokos, siis on mul tavaline “reisipohmakas”, mis tähendab, et nii kui mu lennuk maandub, ei suuda ma tükk aega oma arvutit kätte võtta, et pilte sorteerida ja rääkimata nende töötlemisest. Olen viimasel ajal palju uurinud rutiini loomises kohta ja produktiivsusest, sest tunnen, et mul on nii palju ülesandeid endale võetud ja ei suuda nendega sammu pidada. Ja isegi kui on aega, siis veedan seda midagi muud tehes (aka Masterchef, Billions, Instagramis teiste reisipiltide üle vesistamine jne), sest pole kindlat tegevuskava. Lõpetasin nädalavahetusel oma Bullet Journal’i ettevalmistamise. Loodan, et see tõstab mu produktiivsust. Pealegi tahan teha Maroko kohta mingi kavandi idee, et teid mitte spämmida tuhande postitusega.

Igatahes, plaanisin rahulikku nädalavahetust Belgias ja lootsin oma tegevustega joonele saada, et uut nädalat rahulikumalt alustada ja mitte tunda, et mul on tuhat ja üks asja teha. Laupäeva õhtupoolikul avastasin end Põhja-Prantsusmaal asuva Metzi poole sõitmas. Olin seal tegelikult minipuhkusel augustis peale Hispaaniast tulekut. Minu Instagrammi jälgijaid ehk nägid, kuidas ma suutsin jälle (!) laenutusest valida ratta, millel oli viga küljes. Neil oli tehtud kolm erinevat rada (tänavakunst, installatsioonid jms), mille me siis ratastega üritasime kolmekümnekraadises kuumuses läbi kimada.

Nii huvitav oli linna näha sügisvärvides ja võttes kuidagi hoopis rahulikumalt. Alati uues kohes käies tunnen, et tahaks kõike näha, mis tekitab tihtipeale sellise surve, et ei suuda hetke nautida. Seekord jalutasime lihtsalt vanalinnas ringi ja nautisime öist katedraali ja sõime õhtust L’ Assiette et Le Verre’s.

Väike meeldetuletus ka augustikuust ↓

Järgmisel päeval võtsime suuna Épiez-sur-Chiers’i poole, et minna veinide degusteerimisele. Viimaste aastatega on mu armastus veinide vastu veelgi suurenenud, aga ma polnud kunagi käinud veine degusteerimas. Väga vinge kogemus ja olgem ausad, ma tundsin end alguses päris rumalana. Ütleme nii, et päeva lõpuks olin ma ise üks vein. Kohal oli umbes 6-7 erinevat tootjat ja kõik see võttis silme eest korralikult kirjuks. Šhampused, valged, punased ja dessertveinid, mida kõike oli kokku vähemalt üle viiekümne. Igatahes, tühjade kätega me ei lahkunud ja üks tootja võtitis oma punaste veinidega kindlalt minu südame.

Tahtsime Avioth’s lõunatada, kuid sealne restoraan oli suletud. Niisiis, võtsime tee vanasse heale Orvali Kloostrile. Sealses kloostris valmistatakse maailmakuulsat Orvali trappist õlut ja vähemkuulsat kuigi ilmelist juustu. Maailmas on vaid kaksteist trappist kloostrit, kus õlut valmistatakse ja neist 6 asuvad Belgias (allikas).

Ka seal käisime paar kuud tagasi, niiet nädalavahetus oli igati augusti radadel seiklemine kuid sügistoonides. Ja milliseid vaatepilte Põhja-Prantsusmaa ja Lõuna-Belgias hetkel pakuvad oma orgude ja värvilise loodusega.

0 Comments

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga