Nii kerge on leida põhjuseid miks telefoni järele haarata – pean kontrollima, et kas mu reedene kohtumine on ikka jõus; mulle tuli meelde, et jätsin arve maksmata; huvitav mitu kraadi väljas külma on; oh, nii lahe, teen pilti. Ja siis automaatselt juba läheb pöial Instagrami nupu peale ja scrollin seal kuni jõuan muude rakendusteni, mis ei olnud üldse minu telefoni haaramise põhjuseks. Tuttav lugu?

Kuigi see on vana uudis, just nimelt uudis, kuna sellest räägiti mõni aeg tagasi väga aktuaalselt ja eks nüüdkui ilmub aeg-ajalt postitusi stiilis ‘nutitelefoni detox’ jne, siis jõudsin mina sellele järeldusele paar päeva tagasi. Olin jõulukontserdil ja kuulasin artiste ja nii veider kui see ka ei ole, siis läks mõte sellele, mis mul tegemata on ja mille saaks vaid paari klõpsuga ära teha.

Hispaanias elades tekkis mul harjumus pidevalt telefoni käes hoida, sest nii oli seda raskem ära varastada – väikestest käekottidest, mis kõrval rippusid, kadus mu enda telefon ja niimoodi puudus kontroll oma varanduse üle. See nõme harjumus on mul siiani ja kui oma telefoni kontserdi ajaks emale käekotti andsin hoiule, siis oli reaalselt tunne, et midagi on puudu. Mu sõbrad-tuttavad teavad, et ma ei kanna tihtipeale käekotte kaasas, niiet ongi vaid rahakott, mis mahub teksade taskusse ja telefon käes. Või võtan üldse vaid kaardi ja annan selle A-le hoiule, mis tähendab, et see jääb sinna päevadeks.

Vabandan end oma peas tihti välja, et kasutan telefoni pildistamiseks ja selle pärast ongi seda nii oluline alati kaasa võtta, et ikka sisu ja ka endale mälestuseks toota pildi- ja videomaterjali. Et endale natukene ninanips anda, siis olen end sundinud (lühiajaliselt) pildistama minnes telefoni tuppa jätma, sest kaamera on ju kaasa – tooda seda materjali siis nii palju kui kulub.

Teine häiriv asi, millelt olen end avastanud, on sarjade/filmide vaatamise ajal telefoni näppimine. Mu aja justkui vajaks pidevalt actionit, et isegi kui on liikuv pilt ees, siis tunnen, et see ei ole piisav ja vajan lisastiimulit. Ja tegelikult see telefonis ringi kondamine on täiesti seosetu ja ei too erilist positiivset tulemust ühelegi minu seatud eesmärgile. Ma ei vasta üldiselt ju meilidele või ei töötle elu eest pilte vaid lihtsalt loen uudseid, ammutan inspiratsiooni Instagrammist või scrollin ringi. Kui tahta, siis võib need tegevused kasulikuks vabandada, kuid mitte tehes seda kokkuvõttes tunde päevas.

Ja kõige iroonilisem on see, et mul endal on piinlik pidevalt telefoni järgi haarata või seda nagu taskukoera kaasas kanda toast-tuppa ja ühelt korruselt teisele. Mul on piinlik see jälle lahti teha, kui veedan all korrusel vanematega aega või kui teen süüa ja löön selle kõrval aega surnuks. Miks ma ei suuda olla hetkes? Miks ma vajan pidevalt värvide mängu ja muutuvat pilti oma ees? Ja miks ma olen nii kuradi hea vabanduste välja mõtlemiseks, miks minu tehtu on kasulik?

Tahtsin selle lihtsalt kirja panna. Ma ei ole sellele veel lahendust leidnud ja teinud drastilisi piirates oma kasutusaega vms, aga kavatsen seda teha. Ühes järgnevas postituses kirjutan eesmärkide seadmisest kindlasti ja oma (eesmärgitu) ekraaniaja piiramine on kindlasti üks neist. Kas Sa vaevled sama harjumuse küüsis või oled sellest prii või lähiajal vabaks saanud?