Siin on tükk aega vaikus olnud, sest ma lihtsalt tundsin, et ei taha. Ma olin endale seadnud nii kõrged ootused ja ma analüüsisin üle igat pilti, kustutasin peas kirjutamata postitusi, kuna reastasin mõttes õiget järjestust kuidas sihtkohta tutvustada. Ja siis jätsin isegi alustamata, sest tundsin juba, et ju see pole piisavalt huvitav, kaasahaarav või … (sisesta mis iganes omadussõna pmts). Ma ei tahtnud kirjutada lihtsalt oma elust postitusi stiilis ‘käisin eile siin ja siis oli sõpradega piknik’, sest selle jaoks on Instagram. See pole lihtsalt minu stiil, aga samas pole ka minu stiil kirjutada 3 rida ja lisada 10 pilti – arvake ise ära, mida ma mõtlesin nendega. 

Minu blogi tegemise eesmärgiks oli algusest peale jagada oma kogemusi reisimisega ja teha niiöelda timeless postitusi, milles ei kajasta oma igapäeva niivõrd vaid nägemust paigast või elustiilist, mis on asjakohane nii 2018. sügisel kui niivõrd-kuivõrd ka 2025. kevadel. See aga seadis ausalt minu jaoks kõik latid nii kõrgeks, et ma muudkui kahtlesin ja kahtlesin ja jätsingi alustamata. Mõtlesin, et proovin uuesti. Justnimelt proovin, kuna kui ikka pidevalt viskab mingit blokki ette, siis ju ei ole mõeldud oma eluolu ja reise kajastama.

Niisiis, postitused, mida olen oma peas mitmeid kordi kirjutanud, kuid millest füüsiliselt mingit jälge maha ei ole jäänud:
– Iisraeli Bucket List
– Malta Bucket List
– Belgia lõunaosa ja Ninglinspo looduspargist
– ‘kaugsuhte’ sõprussuhetest ja kodust kaugel elamise ‘valudest’
– nädalavahetus Londonis
– lõunanaabrite juures Liepajas
– kodus töötamise rõõmud ja mured
– reisiplaanid, mida tahan lähiajal ära teha ja mis on unistuste listis

Kui keegi tunneb, et tahaks millestki kuulda, siis kui Sa isegi kirjutad mulle ‘Maltast, palun.’ siis annab see ilmselt mulle sellise motivatsiooniboosti, et paari päevaga on postitus valmis.

Aga mis muidu toimub?

Olen hetkel Belgias ja tegelenud suht palju tööasjadega ja vabal ajal kas ringi uudistanud lähikonnas või pildistanud. Olles ekstra juustune, siis pea iga kord kui ma pildistama lähen, siis ma olen ‘meh’ ja peale seda paart tundi tulen ma sellise energialaenguga koju, et mõtlen, et kuidas ma üldse saan neil pildistamisvabadel päevadel mõelda vahel, et ‘ah, ma ei tea kas see on ikka minu teema.’ Ma lihtsalt täiega naudin seda töötlusprotsessi ja oma nägemuse ellu toomist. Olen augusti keskpaigast alates Eestis suvitamas nii umbes kuu ja kui keegi tunneb, et võiks lasta end või oma pere jäädvustada, siis kirjuta mulle.

Hetkel on selline koduigatsus peal ja kui ma näen neid kukeseene postitusi, siis ma ei jõua ära oodata, et metsas jalutada oma pangikesega ja nautida lihtsalt aega enda, oma koera ja loodusega. Naljakas, kuid ise ma eriline seente fänn just ei ole, kuid mulle tõesti tohutult meeldib see tihnikus nende otsimise hasart. 

See hetkeline kirjatükk rikub igal moel mu timeless postituse konseptsiooni, kuid näen külastajaid minu lehte uudistamas, ilma, et siit midagi uut viimastel kuudel leida võiks. Mõtlesin, et ehk see üks kord ‘publish’ nupu vajutamine annab selle lükke seda tihedamini teha. Oleks vist aeg?