Ma olen alati arvanud, et ma olen inimene, kes naudiks kodust töötamist – vabadus oma aega ise planeerida, ei pea end aja peale sättima ja saad rohkem tehtud mõlemal rindel. Peale pea aastat kodust töötamist võin täieõiguslikult väita, et ma eelistaks igal juhul töötada kas kontorist või shared workspace’is.  Samas oleks ideaalses maailmas vahepeal siiski võimalus teha kodukontori päevi ka – eriti kui töötad oma valitud kellaaegadel ja viimase õhtu sotsialiseerumised on läinud pikemalt kui eeldad.

Niisiis, mida ma ei teadnud kodust töötamise võludest ja valudest?

ISOLATSIOON – Ma ei ole kunagi end üleliigselt ekstravertseks inimeseks pidanud. Mulle on alati meeldinud kodus olla ja ma tõesti naudin üksinda veedetud aega. Minu jaoks pole kunagi olnud probleem veeta mitu päeva koduseinte vahel vahepeal väljas käimata. Samuti meeldib mulle olla omaette ja teha oma asja – tihtipeale kellegagi liiga kaua koos aega veetes pakun välja variandi, et käin üksi poes või teen ise süüa, et saada need paarkümmend omaette olemise minutit.

Ehk siis ma arvasin, et kodus üksi töötamisel ei tohiks mulle mingit tõrget tekkida, kuid oi kuidas ma eksisin. Ma lihtsalt janunesin sotsiaalse kontakti järgi ja kui mu eluaaslane tuli koju, väsinud ja oleks hea meelega nädalavahetuse lihtsalt kodus lebotades veetnud, siis mina suutsin vaid mõelda: ‘Lõpuks, ta on kodus! Lähme välja!’ Eks siin ei aidanud kaasa ka võõras keskkonnas olemine ja sotsiaalsete sidemete puudumine, mida oleks kontoris töötades olnud kerge jällegi luua, kuid ei mina veetsin oma päevi kodus kassiga.

Ma tõesti ei oleks arvanud, et ma igatsen neid kohvipause ja väikesi jutuajamisi tööjuures nii väga. Igal töökohal, mida ma pidanud olen, olen saanud ka väga lähedasi sõbrannasi, siis sel aastal on vist aeg endaga saada eriti lähedaseks ja end tundma õppida.

MOTIVATSIOONI PUUDUS – Mul ei ole kindlaid töötamise kellaaegu. Ma võin magada kella kolmeni päeval ja siis töötada kella kaheni öösel, kui ma vaid nii soovin. Ma olen üldiselt inimene, kellele meeldivad need aeglased hommikud ning seda enam on raske end töölainele saada. Minu parim nipp siiani on panna äratus kell üheksa, saada voodist välja poole kümneks ja teha tööd lõunani või natukene enam, alles siis süüa hommikust ja vaadata üle sotsiaalmeedia ja muu. Kui juba arvuti taga istud ja hakkad tegutsema, siis on esimene samm tehtud ja edasine läheb kergemalt, kuna vähemalt mul on soov iga saavutuse järel seda korrata. Ehk kui hommik oli edukas, siis pärastlõunal on jälle motivatsioon midagi ära teha.

Samas on kodu täis neid lõkse, mis aja võtavad – panen lihtsalt pesu kiirelt masinasse ja siis avastan end oma kappi ümber organiseerimas ja köögis suurpuhastust tegemas. Kes veel oli õpilasena see, kes hakkas oma toas tegema suurt asjade ümber tõstmist kui oli vaja eksamiteks õppida? Kristi tõstab käe.

Kodus töötamisega muutuvad teatud paigas Sinu kodus negatiivse alatooniga tsoonideks – need, kus Sa pidevalt arvuti taga istud selg kõveras. Mulle meeldib vaheldus ja üritangi iga teatud aja tagant oma töönurkasid vahetada ja ka väljaspool kodu töötada, kui tean, et on asja niikuinii kodust välja ja jääb näiteks paar tundi vaba aega. Naljakas küll, kuid näiteks üks mu lemmik paiku mõttelennukama töö tegemiseks Liéges on Beerlovers, kus saab ideede värskendamisks ümbrust jälgida. Ma suudan väga edukalt end oma maailma lukustada, niisiis kõrvallauas rääkiv sõprade punt või muusika mind üldiselt ei häiri.

MA EI OLE ENAM ILUS – Kuigi see on kahe otsaga asi, siis kodust töötades leiad Sa mind 99% ajast ilma meigita, krunn pea peal, retuusides ja ilmselt A. särgis. Ehk siis kuigi mu näonahk ütleb mulle aitäh nende meigivabade päeva eest, siis olles harjunud igapäevaselt end üles vuntsima ja end riietumisega väljendama, tunnen ma end nagu hoolitsemata ja stiilitu kodukana. Võiks ju arvata, et on rohkem aega maskitada ja kõike muud teha, aga tegelikkuses ei – sest ega Netflix end ise ei vaata ja kõik need 4-tunnised ahjuroad ise ei küpseta. Teine positiivne asi selle juures on aga see, et need päevad, kui Sa tõesti võtad aega mukkimiseks ja valid outfiti, mida kanda ja teed isegi lainerijoone – vauuu, Sa tunned end nagu printsess. Ausalt.

MA TEGELIKULT KA TÖÖTAN – Peale sotsiaalse väljundi puudumise on see neist just kõige raskem minu jaoks. Ma arvan, et teised ei usu, et ma tegelikult ka töötan. Mul on pseudohirm, et kõik arvavadki, et ma veedan oma nädalapäevad nagu nemad veedavad oma nädalavahetusi kodus ja kui ma tegelikult ka teen 8h tööpäeva ja kodu näeb välja nagu ‘karga karguga’, siis mul on ülimad süümepiinad selles osas. See aga tähendab, et enda sisemise heaolu nimel rabad kahel rindel: et saaks tehtud tööasjad ja samas oleks kodu korras. Ja ärme siis üldse sellest eelmisest punktist ja iseenda hästi tundmisest räägimegi. Tegelikult on see minu jaoks üllatav kui väsitav võib olla pidevalt samas keskkonnas viibimine ja fakt, et nii Sinu töö kui ka puhkehetke veetmise koht on sama. 

Okei, jah, tundub, et ma vihkan kodust töötamist ja leian kõik negatiivsed küljes üles, kuid sellel on ka positiivseid jooni: kui ikka ei viitsi, saad teha tunnise uinaku, kodus valminud värksed söögid, ei mingit tööle-koju sõitmise ajakulu, kulleri pakid saab alati kohe kätte, ei pea unisena jumestuskreemi näkku hõõruma ja kui Sul on kass, siis Sa saad terve päeva temaga veeta. Lihtsalt need kõik see millest enne rääkisin, tuli mulle üllatusena. Tundub, et see on hästi hoitud saladus ja kodus töötamine on tänapäeva kontoriühiskonnas kui glamuurne upgrade. 

Milline on Sinu suhe kodust töötamisega? Kui seda hetkel teed, siis mida armastad/vihkad enim ja kui ei, siis kas see on Sinu jaoks eesmärk või pigem eelistad siiski traditsioonilist kontoris töötamist?