Lõuna-Eesti Bucket list

märts 9, 2019 | Bucket list, Eesti, Soovitused

Tallinnast on Lõuna-Eestisse vaevalt kolm tundi, samas on see kuppelmaastik nii erinev Tallinnas kõrguvatest hoonetest. Olen ise Võrus üles kasvanud ja sealne loodus on alati minu jaoks kodune ja hingelähedane olnud. Kuigi Tartu ülikooliaastate jooksul külastasin vanemate kodu tihti, siis Võrus ja selle läheduses reaalselt aega veetnud ma viimasel viiel ja enam aastal just eriti ei ole. Novembris Eestis käies tekkis aga mõte, et mis oleks kui rändaks mööda Võrumaad ringi turisti pilguläbi ja pealegi, A. oli küll natukene näinud, kui kindlasti oli rohkem kui küll nägemata. Ja on siiani, sest ma võin etteruttavalt öelda, et mind kohalikunagi hämmastas palju on sellel piirkonnal pakkuda, kui oled vaid ise huvitatud seda vastu võtma.

‘RONI’ SUURE-MUNAMÄE TORNI

Kohalikuna käid ilmselt kord paari aasta jooksul ikka Suurel Munamäel, kuid kaugemalt tulijal on arvatavasti meeles hägune mälestus, kuidas klassiekskursiooniga treppidest üles sammuti, et siis kohevaid metsatukki imetleda.

Mäe kõrguks on 318m ning selle suhteline kõrgus 60m, kuhu võid lisada veel torni kõrguse 29m. Põhja jääb Vällamägi, lõunasse Tsälbamägi ja itta Vaska järv. Kusjuures, kes ei ole ronimisest veel väsinud, soovitan ette võtta lähedalasuv Vällamäe matkarada.

Minu arust on vaade tornist eriti ilus just talvisel ajal kui puuladvad on lumemütside all ning kõrguvad üksteise kõrval, võisteldes, kellel on ilusam ja lopsakam valge kuub seljas.

LÕUNASTA STEDINGUS

Aastaid suletud vanas apteegis on avatud kindlasti üks Võru soojemaid ja isepärasemaid kohti. ‘Meie soov on algusest peale olnud luua sellest avatud ruum aja veetmiseks, kohtumiseks, unistamiseks, plaanide tegemiseks, uute tutvuste loomiseks. Loomulik on, et selle juurde kuulub hea kohv, puhas toit ja hubane atmosfäär.’

Astusin nende juurde sisse esmakordselt detsembris ja armusin koheselt. Viis, kuidas nad on jätnud alles rustikaalsed seinad ja lisanud elegatsi mööli näol – see on lihtsalt nii mõnus kooslus, mis teeb sellest minu jaoks raudselt number 1 paiga, kus nautida nii kohvi kui ka süüa mõnus amps.

VUHISE TUUBIGA MÄEST ALLA VÕI TEE MUUD TALISPORTI

Lõuna-Eesti loodus lihtsalt soodustab väljas ajaveetmist ja ka kooliajal tundunud Haanja Suusastaadion ei tundnu enam nii vastuvõetamatu. Samas on ka palju muid tegevusi, mis ei tähenda kohe 5km murdmaa suusatamist. 

Meie otsustasime rentida snowtubid, et nautida paarikümment sekundit adrenaliisi turvaliseses keskkonnas. Mäletan oma lapsepõlvest kui snowtubid alles Eestisse saabusid ja kahtlemata oli see jalutuskäik lapsepõlve radadel, aga seekord näidates Eesti talvemõnusid belglasele.

VII END AJALOOGA KURSSI MÕNES MUUSEUMIS

Ütlen kohe alguses ära, et üldiselt pole ma eriline muuseumide külastaja ja veel vähem ilma interaktiivse tegevuseta muuseumidesse mineja.

Aga seekord ma üllatusin ja võtan õppetunni endaga kaasa. Nimelt avanes meil võimalus külastada nii Vana-Võromaa, Kreutzwaldi, Saatse kui ka Põlva Talurahvamuuseumi ja see oli nii huvitav. Miks? Sest me ei vaadanud lihtsalt objekte klaasi taga vaid meile räägiti lugusid nende objektide taga. Ma olen alati olnud tüüpiline eestlane, kes läheb vaikselt muuseumi ja vaatab ringi ja jumala eest, et keegi minuga rääkima tuleks. Tegelikult on giididel ja näituse kuraatoritel nii palju infot, mida Sa ei leia ei internetist ega ka väljapanekutelt, niiet kui vähegi julgust on – küsi giidi. Ausalt, ma võtan selle teadmise endaga kaasa, et pole igavat muuseumi vaid vähe huvitavat informatsiooni. 

Näiteks on hetkel Vana-Võromaa muuseumis suitsusauna virtuaalne reaalsus kogu selle traditsiooniga ning saad kaasa teha erinevaid tegevusi, mis muutuvad kusjuures iga kuue nädala tagant.

IMETLE VAADET RÕUGE PESAPUU OTSAST

Mäletan veel seda vana puidust vaatetorni, mille mahalõhkumine tekitas paraja küsimuse, et aga mis nüüd siis siia tuleb? Tuli ülimalt vinge kunstipärane 30-meetrine pesapuu, mis on veelgi pilkupüüdvam minu arvates öisel ajal.

Kuigi ka päevasel ajal avaneb suurepärane vaade ja seda eriti just sügisel ajal, kui kõik lehed on kollased ning lähedalasuv järv sillerdab sügispäikses oranže toone.

Pesapuud saab külastada ööpäevaringselt. Samuti on neil vahva traditsioon, et kui valda sünnib tüdruk, värvub pesas asuv ‘muna’ roosaks ning kui poiss, siis värvub ‘muna’ siniseks.

AVASTA PIUSA VÕLUMAA

Piusa koopad on inimtekkelised, kuna seal kaevandati liiva klaasi tootmiseks. See aga tähendab, et  Piusal on kilomeeteid maa-aluseid koopaid, mis oli kuni 2006. aastani inimestele avatud. Hetkel on külastamiseka avatud üks umbes poolehektariline kaevandus, mis on näidis sellest, kuidas ülejäänud koopad välja näevad. Koobas on valgustatud ning sellelt on näha kirkade jälgi ning kuidas see loodud oli. 

Piusa koobastes on suurim nahkhiirte pesituspaik Põhja-Euroopas, pakkudes talvituskohta ~5000 isendile. 

Koobaste juures on ka avakaevandus, millest mõned huvilised lasevad ka lumelauaga ja kelguga alla. 

MINE TAGASI KESKAEGA

Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on paik, kuhu on kokku liidetud nii 14. sajandist linnuse varemed, linnuse kõrts, palverändurite maja ja kabel ning mõisapark. 

Pirita-Vana-Vastseliina palverännutee on viimastel aastatel üha populaarsemaks saanud ning jalgsi rännates on see võimalik läbida 20 päevaga.

Keskus ise on avatud alles lähiaastatel ning huvitavate eksponaatide kõrval on võimalik ka ise näiteks mesilasvahast küünlaid meisterdada ning nautida kohalikust toodangust valmistatud kas palveränduri või uhkemat suitsukoodist einet. 

JALUTA METSAS JA TEE PAUS KÕLAKODADE JUURES

Pähni metsade vahele meisterdasid 2015. aastal Eesti Kunstiakadeemia tudengid kõlakojad, mõeldes, et mis rikastaks matkaja teekonda. Nende eesmärk on pakkuda peatuspaika olles teel, kus saad aja maha võtta, nautida looduse helisid või ka kasutada neid peavarjuna Eesti heitlike ilmade puhul. Kooliõpilastele on need vajadusel õppeklassideks ning vähemnõudlikumale teelisele ööbimispaigaks. 

Ma kuulsin neist paar aastat tagasi, kuid ei olnud veel jõudnud neid ise uudistama. Kuna mu vanemate kodu on metsade vahel, tunnen end metsas alati koduselt ning nii ka siin. Kui oled sealkandis, siis kindlasti soovitan läbi põigata ja hetkeks linnulaulu kuulata läbi kõlakodade. 

KÜLASTA SETOMAAD

Kui Lõuna-Eesti tundub juba liiga ühetaoline, siis on aeg võtta suund Setomaale, sest see on tõesti riik riigis. 

Mul endal puudub otsene seos Setomaaga ja kuigi olen mõnel üksikul nende üritusel käinud, siis on see kultuur minu jaoks võõras. Aga no kultuuri seal on. Nad on nii uhked on pärandi üle ja entusiastlikud selles rääkima. 

Meil avanes võimalus Obinitsa muuseumis end kurssi viia rõivile (riidesse) paneku traiditsioonidega ja muidugi sain kohe mainitused kirja, et miks kannatavad tänapäeval naised pükse, kui võiksime siiski olla truud oma juurtele ja lennelda seelikutes, kuna tegelikult miski ei jää tegemata. 

Käisime ka Serga tsässonis, mis on miniatuurne ‘kirik’ või palvela, kuhu on koondatud ikoonid.

LÕÕGASTU SANATOORIUMIS

Sanatoorium kõlab kui vann vanadekodule. Või vähemalt mulle meenus see alati nii. Käisime Värska Sanatooriumis mudavanni võtmas ja see muutis mu meelt täiesti. Reaalselt uksest välja astudes googeldasin, et millise paketi peaks seal järgmine kord võtma, kuna mul oleks kõige vähematki selle vastu, et veeta paar päeva ühegi mureta, ilma arvutit näppimata mändide all ja ühest protseduurist teise liueldes oma akusid laadida.

Sealsed töötajad on nii sõbralikud ja tunduvad oma tööd nautivat ja tõesti tunnevad oma ala. Meiega tegelev naine oli oma suhtumiselt nii muhedalt familiaarne võrreldes näitkes mõne suurema spaaga ja see tekitas minu jaoks lihtsalt nii mõnusa tunde seal olles. Justkui kõik on nii nagu peab ja küsimustele vastati sõbraliku vestlusega, mitte protseduuri kirjeldusega.

Meie neljapäevane Lõuna-Eestis ringitrallimine sündis koostöös Võrumaa Turismiinfokeskusega. Ma olen alati olnud pigem skeptiline, et mis siin ikka nii väga näha ja teha on, kuna maast madalast on kõik minu jaoks käe-jala juures olemas olnud. Alates sellest kui A.-le esimest korda 2018. aasta sügisel oma kodumaad tutvustasin, mõistsin, et tegelikult on meie kultuur omal moel midagi erakordset oma looduse puhkuse, traditsioonide austamise ja nii sooja vastuvõtuga neile, kes vähegi huvi tunnevad. Ma olen lihtsalt nii tänulik endale selle eest, et mul tekkis mõte selline postitus teha, et reaalselt armuda oma kodukantsi ja Võrumaa Turismiinfokeskusele, kes olid kohe nõus minu ideega kaasa minema ja soovitasid meile nii palju paiku, millest isegi mul polnud õrna aimugi ja mida me muidu külastanud ei oleks.

Põhjalikum reisijuht Lõuna-Eestist tuleb lähiajal, aga senikauaks anna mulle teada mitmes kohas minu ‘Bucket listist’ oled Sina käinud.

2 kommentaari

  1. T

    Oh minule väga erilise tähendusega on Pesapuu vaatetorn, sest aasta tagasi tegi minu nüüdseks juba abikaasa seal mulle abieluettepaneku 🙂
    Jõudsin nuttes ja värisedes sinna tippu – nimelt ma kardan paaniliselt kõrgust – ja siis aeti veel rohkem nutma 😀

    Reply
    • admin

      Kusjuures mulle üllatuseks see torn kõigub omajagu, isegi vähetuulise ilma korral. Ma kujutan ette, et kõrgusekartjale on see paras katsumus. Vähemalt oli käik meeldejääv! 🙂

      Reply

Leave a Reply to T Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga