Tänapäeva maailm on nii globaalne ja mitmed mu lähedasemad sõbrad on suhtes inimestega, kes on pärit neist erinevast riigist, kultuurist ja keeleruumist. Nii ka minu puhul. Ma arvan, et sellistes suhetes on palju suurepäraseid hetki, aga ka neid, mis panevad Sind mõtlema, et kas see on seda ikkagi väärt. Mõtlesin, et jagan Sinuga minu vaadet sellele teemale ja vahele lisan Liége jõuluturul tehtud pildid.

Minu jaoks esimene asi, mis tuleb esimesena meelde ja on mingis mõttes kõige suure murekoht – keelebarjäär. Kuigi ma ütleks, et suhtlen inglise keeles ladusalt, ei ole see siiski minu emakeel ja tunnen, et jään pidevalt võlgu mõne kõnekäänu või väljendiga, mida ei saa otse üle tõlkida. Kuna ka minu teisel poolel ei ole inglise keel emakeeleks, on vahepeal lausa halenaljakas mingeid spetsiifilisi sõnu seletada. Samas ma ei tunne, et inglise keeles igapäevaselt suhelda oleks probleem või mul jääks midagi edasi andmata. Pigem tekib probleem, kui oled olukorras, kus Sul ei ole teise poole vanemate või sõpradega ühist suhtluskeelt. See tähendab, et mõned õhtusöögid suguvõsaga või kohtumised sõpradega võivad olla üpris kohatud, kus vaatad pealmiselt ruumis ringi ja keskendud toidule või klaasile enda ees.

Samas motiveerib see olukord uut keelt omandama ja omast kogemusest võin öelda, et selle motivatsiooni leidmine on teinekord võrdlemisi raske. Nüüd on aga eesmärk miks – selleks, et Sa ei tunneks end väljajäätuna või et kogu seltskond ei peaks Sinu pärast purssima keelt, mida nad võib-olla õppisid ja kasutasid kümmekond aastat tagasi. Isegi kui Sa ei ela selles keelekeskkonnas igapäevaselt, tunned end palju paremini kui külastad, sest ei seisa nagu võõrkuju kesket vestlust ja ei püüa iga hinna eest ära arvata, millest jutt käib. See on minu jaoks kindlasti must plekk hetkel ja ma üritan iga hinna eest sellega järgnevatel kuudel tegeleda.

Teine asi, mida üpris kiirelt märkad, on, et teil on erinev kultuuriline taust. Ma ei arva, et see on miski, millest kohe tingimata aru saad vaid pigem annavad aimu need imelised hetked, kui mõtled ‘Misasja?’. Nagu ilmselt ka kõik teie, ei kanna mina kunagi välisjalatseid toas ja isegi kui teised kannavad, siis ma võtan automaatselt ära, sest mul on lihtsalt nii mugavam. Paar kuud hiljem mainis A jutu sees, et tegelikult nad on sokkide peal ainult oma väga-väga-väga lähedaste inimeste juures ja pead end ikka mega vabalt tundma selleks. Tuleb välja, et ma tunnen end nagu kodus iga inimese juures. Ups.

Küprosel ja Hispaanias eladas olin muidugi harjunud, et kohtes tervitad üksteist põsemusi(de)ga. Eestlastena me ikka kas lehvitame kui on suurem seltskond, sirutame käe kui on võõras või kallistame kui on oma. Ja see on nüüd minu jaoks kõige veidram asi, millega ma lihtsalt pean leppima/harjuma – mille pärast pean ma musitama läbi kõik inimesed nii tulles kui lahkudes, kui seltskond on suurem kui kümme inimest ja ma ei tea neid ja ilmselt enamikega neist ei vaheta ühtki sõna? Üldiselt tähendab see, et nii kui keegi saabub või lahkub, hakkab sipelgapesa kihama, kõik vestlused on häiritud, sest keegi üritab vingerdada toolide ja laudade vahel, et kõigile musid kirja saada. Minu jaoks lihtsalt öelda, et ma nüüd lähen ja naeratades lehvitada – täiesti piisav.

Naljakas on, et kõik, mis on Sinu jaoks natuke veider ja uudne oma teise poole (või tema lähedaste) puhul, kannad üle kogu riigi elanikkonna käitumismustrile. Niisiis, ilmselt arvab A , et Eesti ongi tegelikult ainult üks mets ja elatakse ahiküttega maamajas suurte koertega ja käiakse muudkui saunas. Nali naljaks, aga eks vaatamisväärsuste ja mõne päeva Tartus-Tallinnas veetmise kõrval on see, mida ta enim näinud on Eestis olles.

Hmm .. Eeldad, et inimesed käituvad sarnaselt Sulle. Ja üllatud kui nad seda ei tee. Kindlasti õpid enda tunnetest rohkem rääkima ja üldiselt rohkem selgitama, ka teemadel, millest väga ei tahaks rääkida. See on täiesti minu pihta, sest ma ei ole/olnud kõige parem enda mõtete selgitamisel ja eriti rääkides olukordadest, kus tunned, et oled saanud haiget või pettunud teises. Ma arvan, et ma olen selles osas kõvasti arenenud, sest ma ei saa eeldada, et teine pool mõistab mind poolelt sõnalt. Ma ei tunne, et minu jaoks on keelebarjäär sellele kuidagi kaasa aidanud, aga kindlasti tekib enese selgitamise vajadus pigem kultuurilistest eripäradest. Minu jaoks on kusjuures inglise keeles palju kergem rääkida teemadest, mis on ebamugavad. Random fact, aga on tehtud uuringuid, et see tuleneb sellest, et meil ei ole nii suurt emotsionaalset sidet teise keelega kui emakeel ning seega ei ela läbi nii palju emotsioone ehk kui valime oma sõnakasutust.

Samas üks üli-üli äge pool sellistest eri kultuuri taustaga suhetest on see, et saad täitsa tasuta intensiivne kursuse tema riigi eripäradest, ajaloost ja hetkelisest olukorrast. Isegi kui Sa ei ela seal riigis, saad igapäevaselt mingeid infokilde ja üritad endale pilti luua. Eks me kõik hoiame end koduriigi tegemistega kursis, mõned rohkem, mõned vähem ja arutame seda oma kaaslasega. Mul kindlasti ei ole ühtset pilti Belgiast ja milline see riik siis minu jaoks on – mõnel kehvemal päeval ütleksin, et ühistransport alati hilineb ja eks nad jälle millegi üle protestivad. Sinust saab oma kaaslase koduriigi mitteametlik saadik, sest pead pidevalt kellelegi selgitama kust ta pärit on. Kuna Eesti kohta tekib inimestel tihtipeale küsimusi, siis on nii armas vaadata kuidas A õhinaga räägib, mis meie riigis erilist on.

See võib vahete vahel olla üsna üksildane, kui elad oma kaaslase riigis. Vahel on see isegi üksildasem elada seal, kui elada mõnes kolmandas riigis, kus mõlemale on kõik uus. Ma olen lihtsalt nii tänulik selle eest, kui avasüli mind on A perekonna poolt omaks võetud ja tihtipeale veedan nendega isegi rohkem aega koos kui tema, kuid eks ikka see kultuuriline ja keeleline erinevus võib panna tundma, et oled kõrvalseisja. Samas on see andnud selle, et olen tihedamas kontaktis oma välismaal elavate sõpradega. See on veider kuidas üks päev tunned end nii selles ühiskonna sees olevat ja samas raskematel päevadel jookeksid justkui peaga vastu seina ja muudkui küsid endalt, et miks nad ei võiks teha seda või teist teisiti, nii nagu Sina harjunud oled. Aga eks iga välismaal elanud inimene kogeb täpselt sama asja.

Mida ma soovitan neile, kes on suhtes välismaalasega ja mida kindlasti peaksin aeg-ajalt endale jälle meelde tuletama?

1. Võta seda kui eelist, et saad teisest kultuurist nii palju teada ja seeläbi on Sinu maailmavaade kindlasti laiem kui varem. Sul on nüüd teine kodu hoopis teises riigis, kuhu oled alati oodatud ja kindasti tänu kultuuride erinevusele areneb sinu empaatiavõime ja kannatlikkus.

2. Hoia oma meel avatud uuele ja lõpeta võrdlemine. See on täiesti sobilik meelde tuletada kõigile paaridele ja neile, kes on otsustanud välismaal elada. On inimlik võrrelda olukordi sellega, millega oleme harjunud, aga Sa oled valinud selle situatsiooni, suhte ja/või elukoha, niiet austa seda ja pigem leia positiivseid külgi, mis Sind õnnelikuks teevad, mitte ära otsi taga midagi, mida Sa ei saagi teiselt nõuda.

3. Ma arvan, et suhe eri kultuuritaustaga ja keeleruumist inimesega tekitab tihtipeale palju küsimusi ja segaseid olukordi. Suhtlemine on kõige alus. See, mis tundub Sulle kõige loogilisem lahendus, ei pruugi neile isegi pähe tulla ja sama on vastupidi. Lõpeta solvumine ja räägi, kui miski häirib või eeldad midagi muud. See käib kõigi paaride kohta, aga ilmselt on lihtsalt palju aktuaalsem eri kultuuriruumist inimeste puhul.

4. Ja see on nüüd kivi minu kapsaaeda – õpi ära tema keel. Ei öelda asjata, et uue keele omandamisega omandad ka uue viisi kuidas maailma näha. Sa tunned end lihtsalt nii palju mugavamalt ja vabalt tema keskkonnas, kui saad kõigist aru ja ei pea vaid suhtlema nendega, kellega Sul on ühine suhtluskeel.

Advendikalender, mille viimane kord Eestis olles A-le tegin. Igal päeval saab ta proovida erinevat Eestist pärit maiustust – olgu selleks kommid, martsipan või šokolaad.

Ma arvan, et need esimesed kolm üles loetletud soovitust on läbivad igas suhtes. Iga suhe vajab tööd, tähelepanu ja pidevat üksteise mõistmist. Ma loodan, et Sulle meeldis see natukene rohkem personaalsel teemal olev postitus. Kui jah, siis anna mulle sellest teada. Minu jaoks on see lihtsalt suurim motivatsioonipuhang kui te mulle kirjutate ja see läheb tegelikult nii-nii palju hinge, kui võetakse see aeg, et kirjutada.