Mäletan oma esimest kogemus hostelis ööbimisega ja see jäi järgmisteks viieks aastaks vähemalt ka viimaseks. Elasin tollal Bulgaarias ning olin Eestit külastamas ning kõige mõistlikum viis lennata, oli läbi Istanbuli. Läksin oma sakslannast sõbranna ja korterikaaslasega hostelisse, mis asus otse kesklinnas. Meie tuba oli triiki täis topitud nii umbes kümne eri naise ning nende kümne kodinaga. Neist pooled umbes norskasid ja kui see Sind üles ei ajanud, siis palvele kutsung mošeest tegi seda kindlasti. Ilmselt Sa veel ei teadnud, aga kaks asja mille peale mul tekib lihtsalt sisemine keev raev, on norskamine ja matsutamine.

Nagu ma ütlesin, siis jäi see tükiks ajaks minu ainsaks hosteli kogemuseks. Üle-eelmisel aastal olin sunnitud vara-vara hommikul Riiga jõudma, kuigi mu lend väljus alles hilisõhtul ja arvestades eelmise õhtu seiklusi on unevõlg meeletu. Samas ei tundnud ma, et ma tahaks kiivalt oma kohvrit ja kotti lennujaamas valvata, ise samal ajal üritades pingil mugavat positsiooni magamiseks leida. Riia hinnad on võrreldes Eesti omadega ikka kõvasti madalamad, niisiis tekkis mul idee, et aga mis siis kui läheks hommikul hostelisse, maksaks justkui öö eest, aga tegelikult magaks end välja, käiks sööks kuskil ja siis tuleks võtaks kohvri ja suunduks lennujaama. Mõeldud-tehtud. Peale imestunud pilke oli mul 15€ eest skooritud narivoodis koht, pagas lukustatud ja unenäod võisid alata. Hostelist leidsin grupi tüdrukuid Hollandist, kes samaks ajaks lennujaama suundusid ja sain nendega taksot jagada. Seda oodates kuulsin aga nende lugusid eelnevatest päevadest ning kui palju tuttavaid nad just hostelist olid leidnud, kes nende reisi Riiga nii meeldejäävaks muutsid. Peale seda olen veel paaril korral hostelis ööbinud, kuid sellest juba täpsemalt mõne aja pärast.

Ja nüüd jõuame minu viimase kogemuseni hostelis ööbimisega. Niisiis, ei ole ma mingi pioneer, kes on alati hostelis ööbinud ja seda nüüd kui religiooni kuulutab. Ilmselt viimase kümne aasta reisidest ja ööbimisest olen hostelites veetnud vaid mõne protsendi. Iisraelis valisime Abraham Hosteli erinevatel põhjustel, mis minu jaoks kaaluvad üles selle natukese ebamugavuse, mis võõraga toajagamine võib kaasa tuua. Kuna hosteli kontseptsioon on üldjuhul sama, siis laienevad need punktid enamikele hostelitele.

Rahaline sääst. Iisraeli reisi planeerides avastasime, et kuigi lennupiletid saime me liigagi odavalt (edasi-tagasi Belgiast koos pagasi ja koha valikuga Ryanairiga kahele 96€), siis kohal olemine tuleb võrdlemisi kulukas. Kui novembris enne piletite ostmist tundus ~40€ odavama klassi AirBnb leidmine võimalik, siis veebruaris vaadates oli sellest alles jäänud vaid helesinine unistus, niisiis tuli mõelda plaan B. Otsustasime, et Jeruusalemmas lähme hostelisse, et esiteks kulusid madalana hoida ja ehk leiame ka reisikaaslasi, kellega kogetut jagada. Lisaks kinnitas meie valikut see, et jõudsime Iisraeli täpselt Purimi ajal ehk kui terve linn pidutseb ja karnival möllab tänavatel ja on parim aeg Iisraeli külastada, mis omakorda tähendab, et kõik majutusasutused on kas välja müüdud või topelt hindadega.

Asukoht. Tavaliselt asuvad hostelid ülimalt heades asukohtades võrreldes taskukohaste Airbnb’de ja hotellidega. Abraham Hostel asus vaid paari minuti jalutuskäigu kaugusel Mahane Yehuda turust ning 20 minuti kaugusel Damascuse ja Jaffa väravast (pildil). Selle lähedal oli palju poode ning restorane ning bussijaam jäi vaid 15 minuti kaugusele, mis oli eriti kohane kui jõudsime Jerusalemma alles kella 9 ajal õhtul. Miks on minu jaoks asukoht nii oluline? Nimelt pole ma vist elus siiani käinud reisil, kus reaalselt veedan aega voodis magades. Alati on nii palju näha ja teha ning maandun ööbimispaika alles õhtutundidel ja sellisel juhul on tohutult mugav kui see ööbimispaik on pea atraktsioonidele lähedal.

Hommikusöök. Mulle meeldib erinevaid kohalikke hõrgutisi proovida, aga mulle tõesti ei meeldi alustada päeva küsimusega, et kus see esimene kõhutäis olema peaks. Minu jaoks on see lihtsalt lisa otsused, mille tegemine ei ole mõistlik. Majutuskohas hommikusöögi saamine on minu jaoks alati boonus – saad näiteks hommikul pesus ära käia ja siis märgade juustega hommikusööki nautida ja peale seda end edasi sättida. Meil ilmselt lihtsalt ülimalt vedas kohaga, aga Abrahamis oli see tõesti täiesti hotelli tasemel – oliivid, värsked köögiviljad, muna, apelsinid, müsli ja jogurt, puder jne. Ja mis kõige tähtsam minu jaoks – neil oli korralik kohv, mitte see kord keedetud lürr, mida aegamisi muudkui üles soojendatakse või mis termoses hangub mitu tundi. Niisiis, oma laua valisin alati kohvimasinate lähedusse.

Tegevused. Kuigi ma olen üldiselt seda tüüpi, et käin ise ringi ja avastan kohti, siis tunnen tihtipeale, et jääb puudu selgitustest ning ses osas on igasugused tuurid head (seda tundsin eriti Marokos käies näiteks). Nagu ühes eelmises postituses mainisin, siis igas linnas, kus võimalik, võtan Free Walking Tour’i, et üldised teadmised paiga kohta saada ja vajadusel soovitusi küsida. Olin meid juba Jeruusalemma Free Walking Tourile ära registreerinud, kui avastasin, et meie hostel pakub samuti seda varianti.

Selle asemel võtsime aga reedel osa Shabbat õhtusöögist, kuna reede lõunast kuni laupäeva õhtuni on põhimõtteliselt kõik poed ja söögikohad suletud. Samuti oli see mugav viis õhtustada mõistliku hinnaga – umbes 12€ inimene (tavaliselt restoranides pearoad ~15-20€), tutvuda hosteli kaaselanikega ning proovida erinevaid iisraeli hõrgutisi, ilma et peaksime otsima neid paari söögikohta, mis avatud on. Ja kui kõht täis ja väsimus pikast päevast peal, tuli vaid mõned trepid toani kõndida ja olidki juba oma voodis. Abrahami fuajees oli tahvel tegevustega, millele saab end registreerida ning need muutusid iga päev – küll pubituur, jooga, lauamängu õhtu, hummuse töötuba jne. Minu arust suurepärane võimalus leida sõpru eriti siis kui oled üksi reisil või kaaslasega, kuid plaanis pole vaid romantikat kahekesi teha. Minu ja A. puhul vähemalt on alati nii, et tervet reisi ei tahaks kambaga veeta, aga samas mõned päevad (või nt osad päevast) on alati hea lahendus. Saad uusi inimesi tundma õppida, kuulda nende lugusid ja oma maailmavaadet selle võrra avardada.

Kui rääkida pakutavatest ringreisidest, siis ise bussidega reisides tulevad need odavamad, kuid ka sellevõrra vähem mugavad. Enamasti pead transpordiliike vahetama, kuna looduskaunitesse või ajaloolistesse kohtadesse otse busse ei lähe, mis teeb logistika võrdlemisi tüütuks ja ajamahukaks. Kui aega on, siis miks mitte. Auto rentides ilmselt tuleb kas samas hinnaklassis või kallim, olenevalt kui hea pakkumise hostel saanud on ööbimiselt ja sissepääsu tasudelt jne. Igatahes on see mugav variant kohta külastada, kui oled laisk planeerimisel ning puhkus on ajaliselt piiratud. Ma üldiselt ei ole eriline tuuride võtja, kuid samas Marokos oli meie kõrbe tuur päris lahe just seetõttu, et meil oli giid, kes koha peal rääkis ning ainus mure oli siseneda ja väljuda bussist ning magada valitud ööbimispaigas + kaaslased, kes tegid selle kogemuse eriliseks. Koha peal oli selline kiusatus võtta nii Jordaania kui Egiptuse reisid ja pikendada puhkust nii nädala võrra (või rohkem).

Kokkuhoidev ja vaba õhkkond. Nagu ma mainisin, oli see peale finantsiliste kaalutluste üks põhjustest, miks otsustasime hosteli kasuks. Minu ettekujutus hostelist on siiani olnud noored seljakotirändurid, kelle jaoks on olulisem, mis kogemusi nad saavad, kui privaatsus ning tärnide arv ööbimiskohal. Seekord üllatas mind aga kui palju keskealisi ning isegi seeniore selles hostelis oli – igatahes pakkusid nad nii õhtu- kui hommikusöögi lauas elavat vestlust ning huvitavaid elulugusid. Igatahes, saabusime samal õhtul ühe tüdrukuga Amsterdamist, kellega saime kohe jutu peale ning peale hommiku- ning õhtusöökide jagamise, kutsusime ta hiljem kaasa kaheks päevaks Surnumere ning kõrbe piirkonda avastama. Ühel õhtul läksime aga koos terve toaga restorani õhtust sööma. Kindlasti on see vedamise asi, millisesse tuppa juhtud, aga sama palju ka enda suhtumise. Usun, et enamus inimesi, kes reisivad, on avatud maailma avastamisele ning inimestega suhtlemisele, niisiis võid kokku juhtuda lihtsalt vaimustavate inimestega, kellega ilmselt hotelli fuajees just juttu ei alustaks suvalisel hetkel. Näiteks meie toas oli Portost pärit tüdruk, kes oli Iisraeli reisi oma isale kingituseks teinud ning no need Aafrika reisid, mida tema teinud on, tunduvad lihtsalt sõnuseletamatud.

Hosteleid on aga erinevaid ja nii on ka tube, kus hostelis ööbida. Enamus pakuvad eri mahutavusega variante – olgu seal siis kohti kümnele, kaheksale, kuuele või neljale inimesele. Reisides sõpruskonnaga on ideaalne võtta neljane või kuuene tuba kamba peale. Nagu mainisin, siis esimese ja viimase hosteli kogemuse vahele jäi paar tükki veel. Üks neist oligi Brüsselis kui mõned nii minu kui A. Erasmuse aegsed sõbrad tulid kokku ja rentisime kuukesi ühe toa hostelis, et siis kõik ikka üksteist üles saaks ajada ma sagimisega hommikul.  

Kui tervet tuba täis ei tule, siis ka muidu oleks minu esmane valik võtta neljane või kuuene tuba, kuna iga inimene teeb siiski mingil määral lärmi ning mida vähem inimesi, seda vähem müra. Samas on tihtipeale hostelite valikus ka kahe- ning üheinimese toad, kus näiteks pesemisvõimalused kas siis toas või koridori peal. See annab suurema privaatsuse, kuid siiski odavama hinna koos teiste ülalnimetatud boonustega. Meie ööbisime kuueses toas, kus oli eraldi wc ja dušširuum + oli koridori peal ka ühine pesemisvõimalus, mis tuleb kasuks kui pead kindlal kellaajal kuskil olema, kuid tekib hommikune järjekord.

Millega hostelisse minnes arvestada?

Üldiselt on hostelites iga voodikoha kõrval olemas pistik, väike riiul ning lamp, mis tähendab, et saad öösel oma telefoni laadida ilma, et muretseksid, et keegi sellega minema jalutab. Eriti kasulik on muidugi võtta pikendusjuhe kaasa, kuna sellisel juhul saad korraga laadida nii telefoni, akupanka kui ka kaamera akut näiteks. Samuti on võimalus oma väärtuslikud asjad kappi luku taha jätta nii ööseks kui selleks ajaks, kui päeval linna avastad.  Mõnes kohas on lukud pakutud hosteli poolt, mõnes kohas pead ise oma luku kaasa võtma.

Kui nii mõneski Airbnb’s võib tekkida probleem wifiga, siis hostelis võid üldjuhul 101% kindel olla, et wifi on korralik ja alati olemas. Kui Sinu toani see võib-olla ei jõua parima leviga, siis ongi põhjus minna ühiskasutavatesse ruumidesse, et Instagrammi lappamise kõrvale mõni uus sõber luua.  

Ja asi, mida mina tihtipeale kasutan – pagasiruum. Tihtipeale on check-out umbes lõuna paiku, aga ise näiteks lahkud linnast alles pärastlõunal. Hotellides võidakse Sind altkulmu vaadata (mitte alati muidugi) kui soovid oma kotti mõneks tunniks hoiule anda, kuid hostelites on nad sellega harjunud ning üldjuhul on neil selleks eraldi ruum.

Soovitan kaasa võtta plätud, sest kasutad siiski ükskasutatavad pesemisruume, ning kõrvatropid ja magamismask, et end norskamise, kolistamise ja valguse eest ’kaitsta’.

Lõpetuseks sellele mammutpostitusele tahan tutvustada erinevat tüüpi hosteleid, mida kaaluda olenevalt sellest, mida otsima lähed:

Traditsioonilised hostelid / youth hostelid – ilmselt täpselt see, mida me kõik ette kujutame hosteli all. Sobib laiale kasutajaskonnale pakkudes kõike eelnimetatud hosteli elu juurde kuuluvat.  

Säästu hostelid – ehk kõigist kõige odavamad, milles on vaid täiesti minimaalne olemas ning sobilikud just neile, kelle eelarve on väga limiteeritud.

Peo hostelid – kohad, mille eesmärgiks ongi pakkuda kõige rajumaid kogemusi ning kus pidu kestab 24/7. Sinna ei ole kindlasti mõtet tuba broneerida, kui eeldad, et saad nautida rahu ja vaikust alates südaööst. Teades piduliste tunnetust, siis ilmselt süttivad iga paari tunni tagant laetuled ning keegi otsib midagi suure rabinaga oma kohvrist.

Ajaloolised hostelid – hostelid, mis on loodud paika, millel on ajalugu – olgu selleks siis varasem vangla, bordell või mõis. Kindlasti sobilik variant neile, kellel meeldib justkui muuseas jutu sees mainida: ’Muide, ma olen kunagi vanglas ööbinud, aga mitte nii nagu Sina arvad.’

Ökoloogilised hostelid – ideaalsed peatuspaigad neile, kes hoolivad oma ümbrusest ning soovivad ka reisides võimalikult keskkonnasõbralikke valikuid teha. Kui majutusasutused on üldiselt väga suured saastajad ning raiskajad, siis just need paigad üritavad oma jalajälge väiksena hoida olenemata suurest külastuskonnast.

Tegevus- ja seiklushostelid – hostelid, mis on mõeldud neile, kes otsivad elamusi. Need ei ole tavaliselt linnas vaid pigem kuskil looduse lähedal, et oleks võimalikult kerge uuele retkele asuda.

Luksus/butiik/disain hostelid – samuti on võimalus valida nii jagatud toa kui privaatse vahel, mis on võrreldes tavahostelitega kindlasti luksuslikumad, siis lisaks sellele on üldkasutatavad pinnad silmipimestavalt disainikamad, asukoht parim ning alati midagi ’ekstrat’, mis teeb paiga eripäraseks. Disain hostelite puhul on veel eriliselt rõhutud modernsele disainile, mis kohe uksest tulles silma jääb.

Perehostelid – peresõbralikud ööbimispaigad, mis on rahakotisõbralikud, kuid samas on nende tegevused ning ülesehitus ise suunatud lastele ning sellele, et ühel perekonnale oleks võimalikult lihtne koos reisi nautida.

Minu eesmärgiks selle postitusega on näidata, et reisimine ei pea alati olema kulukas ning saad suurepäraselt uusi paiku avastada ka väiksema eelarvega, ning vahel isegi seeläbi uusi sõpru-tuttavaid ellu leida. Niisiis, kui Sinu jaoks on oluline suur hulk pakutavaid tegevusi, hea asukoht, võimalus tutvuda kaasseiklejatega, siis kindlasti proovi kasvõi kord ära hostelis ööbimine.

Kui Sul on humoorikaid kogemusi seoses hostelitega, siis võid mulle julgelt teada anda kas kommentaarides või saates mulle privaatse sõnumi. Kuulan alati igasugu reisijutte huviga.

Postitus sündis koostöös Abraham Hostels’ga, kes pakkus meile Jerusalemmas veedetud ajal majutust soodushinnaga. Kõik sealsed tegevused olid aga enda finantseeritud ning nagu alati, kogu postitus põhineb minu ausal arvamusel.