Metsadest rääkides, sa leiad tuhat ja üks asja, mis seob eestlast ja metsi, kuid siin on ilmselt kaks kõige silmatorkavamat:

Esiteks austavad eestlased oma metsi väga. Kuigi olles okupeeritud sakslaste, venelased, rootslaste poolt ja sunnitud jõuga nende religiooni, on nad alati teeselnud seda järgida, samal ajal jätkates oma nurgas oma väikest paganlikku teemat. Vaid proovi panna eestlast tegema midagi, mida ta teha ei taha. Isegi tänapäeval peab enamik elanikkonnast, kes ise määratleb ennast ateistideks, loodust pühaks ja usub, et puudel on hing.

Siis, nii paradoksaalselt kui see võib tunduda, on metsad eestlastele sotsiaalne koht. Tavaliselt väldivad nad ju nii kaua kui võimalik võõrastega rääkimist. Leiad end tänaval edasi liikumas, sõnu ei vahetata , ka siis kui te ristute ja mõlemad jätkavad oma teed ilma sotsiaaliseerimiseta. Püüad leida kõige isoleerituma koha bussis või kohvikus ja ei küsi kunagi oma naabrilt soola. Esiteks on see tõenäoliselt 15 km kaugusel, teiseks on see ebavajalik suhtlemine. Vastupidiselt, metsades käimise ajal on oluline tervitada kõiki inimesi, keda kohta, vahetada suurt naeratust ja “Tere!”. Sa ei saa kujuta ette kui ebaviisakas oleks selle elementaarse viisakuse eiramine.

Rääkides sotsiaalsetest normidest, siis siin on mõned lõbusad olukorrad, millega Eestis kokku võid puutuda.

Belgias tervitame üksteist, kui just ei ole väga ametlik kohtumine, põskedele musitades, ja ma tean, et see on juba kummaline enamike kultuuride jaoks, eriti eestlastele, kes proovivad võimalikult vähe teise isikuga füüsilisse kontakti sattuda. Kui see pole just armastatud inimene ja nad võtavad sind ühte kõige elujõulisemasse kallistusse välismaalase jaoks ning sul on tihtipeale raske aru saada, millal peaksid seda tegema ning millal pigem mitte. 

Enamikel riikidel on tõenäoliselt taoline ‘What’s up?, Ça va? Que tal?’ omas keeles. See lause, mis etiketi järgi ootab lühikest ja positiivset vastust, mitte täielikku ja üksikasjalikku vastus sellele, kuidas su elu tegelikult läheb ja viimased elukeerdkäigud, mis sul on juhtunud. Eestis, enne kui küsid ‘Kuidas sul laheb?’, ole kindel, et sul on aega ja tõeline huvi vastatava vastu. Tõepoolest, oled avanud Pandora kasti, kes peab monoloogi sellest, kuidas tal läheb ja mis täpselt viimasel ajal juhtunud on.

Lõpuks, saun, tead ju, kuidas eestlased on kauged ja tagasihoidlikud. See on tõsi, kui nad pole lukustatud tihedasse ja intensiivselt kuumutatud ruumi. Tõepoolest, üks kord  jõudes sauna, on kõik  alasti või varustatud rätikuga, et grupis koos  higistada, seejärel tormata välja (jah, ka -10 °), et keha jahutada. Alati on hea aeg uue sõbussidemete loomiseks.

Ehkki kui oled harjunud selle eestlaste individualismiga, ei tohiks seda kunagi pidada ebaviisakuseks, sest eestlased võivad olla ühed ausamad ja armastusväärsemad semusid.

See ausus on ka nende hämmastav omadus. Sa ei pea kunagi arutlema, et kas teed midagi hästi või mitte, või kas piisavalt tõhusalt: nad ütlevad seda kohe. Kuid pead ka mõistma sõnade sõnamängu ja saama aru, et ‘See ‘huvitav’ tähendab, et peaksid kindlasti oma viis midagi teha, uuesti läbi vaatama. Aga asi, millest sa ilmselt kunagi ei hakka aru saama, on eesti keel. 

Keel ise kõlab lauluna – peaaegu puuduvad karmid kaashäälikud ja vool, mis näib järgivat rahva rahulikku meelt. Aga oh jumal … ilmselt üks kõige veidramaid ja keerulisemaid, mida õppida. Nende helidel pole lihtsalt loogikat: neil on hulk vokaale, mida eraldi hääldatakse erinevalt, kuid sõnas kõlavad nad täpselt samamoodi.

Niisiis leiad end sama sõna täpselt samamoodi hääldamas, kuid su eestlasest vestluskaaslane kuuleb kaht täiesti erinevat sõna. Ja olge valmis välja nägema neandertaalina, kui proovid oma parima, et öelda öö, samal ajal kui su lõualuu on 5cm võrra langetatud ja lükanud natuke ettepoole ja hääldad: „Euuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu…”.

Keele lihtsamaks muutmiseks armastavad nad lühikesi sõnu, nii et ole valmis leidma muljetavaldav kogus kolme- või neljatähelisi sõnu. Ja ainult ühe või kahe tähe muutmisel on neil täiesti erinev tähendus. Nii et kui sa ütled kellelegi enda arvates ‘võta minu õlu’, ärge olge üllatunud imelikest pilkudest, sest ilmselt oled sa uhkelt väljendanud oma konarlikus eesti keeles ‘võta minu elu’, sest ei suuda ‘õ’ tähte hääldada.

Jätame parima viimaseks, sest see postitus ei oleks täielik ilma Eesti gastronoomiale pilku heitmata. Nii et minu esimene küsimus on lihtne: kuidas see riik püsis elus enne kartulite Lõuna-Ameerikast toomist? Ausalt öeldes on see pealmine toiduartikkel – sa leiad seda nii ahjus tehtult, salatis, grillitult. Põhimõtteliselt on eestlased valmistatud kartulist. Ausalt, ma ei ole eelneva elu jooksul ka nii palju kartulit söönud, kui viimase kahe aasta jooksul.

Lisaks on toit hämmastav ja hinnad suhteliselt madalad, nii et sa end täis pugida hapukuridest, salatitest, kalast ja paljudest erinevatest suitsetatud roogadest, millest paljud on spetsiaalselt saunas suitsutatud. Eestist lahkudes ei ole võimalust, et sa lennukis alla ei veere nagu pisike pallike.

Loomulikult viitab see blogipostitus ainult minu isiklikele tunnetele ja ei kujuta endast selle uskumatu riigi terviklikku või kõige objektiivsemat kirjeldust. Eesti üllatab mind iga kord kui sinna reisin ja pakub hulgaliselt emotsioone ja kohti, mida avastada. Turistimasside eest kaitstud Eesti riik, mis jääb autentseks ja alandlikuks, kus inimesed on uhked, et jagada oma teadmisi tõeliselt kenal ja võluval moel.