Aga kus ma siis nagu sööma peaks?

märts 17, 2019 | Eesti, Reklaam, Soovitused

Kui Sa ei ole siin esimest korda, siis ilmselt oled juba aru saanud, et loed toiduelamuste sõltlase blogi. Üritame A.-ga panna konkreetsemat plaani kokku Iisraeli kohta, kuna Maroko oli võrdlemisi vabakäigul kulgemine ja seega mida ma tegin – muidugi tegin listi toitudest, mida tahan proovida. See aga omakorda pani mind mõtlema sellele kui palju on erienvaid viise, kuidas kohalikku toidukultuuri avastada. Mõtlesin siis, et kus Lõuna-Eestis olles käisime ja et raudselt olid kõik samad ja minu üllatuseks oli igaüks neist eri kategooriast niiöelda ja paitas eri meeli.

Esimene, mille poole tühja kõhu puhul sammud seaks, on restoran. Istud lauda ja Sulle tuuakse menüü. Valid menüüst välja oma lemmikud ja asudki ootama. Ja oi kui pikk tavaliselt see ootamise aeg on, eriti kui oled näljane. Oli aeg, kui ma ei käinud pea üldse väljas söömas, sest mul oli kahju sellest rahast, mille toidule ‘kulutad’ ja eriti kui saadu ei vasta ootustele. Siiani vahepeal ‘võitlen’ selle tundega, kuid tean, et see on omamoodi elamus ja justkui sissearvestatud kulutus, eriti reisides. Igatahes, kui kogemus on võrdväärne tšekid asetseva summaga, polegi hiljem nii kahju. Üritan üha enam oma mõttemaailma muuta, et kogun pigem elamusi ja mälestusi kui asju, niiet väljas mõnusas kohas einestamine läheb kindlasti selle elamuse alla.

Käisime oma reisi viimasel päeval Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure-Muna kohvik/restoranis. Ei oskagi seda kohta paremini kirjeldada kui nemad seda Facebookis teinud on ‘ Õhkkond nagu maal vanaema juures, armas väike kodune paik, kus on hea olla, miski pole joont mööda. Üks mööblitükk siit ja teine sealt, palju valgust, lilli ja head toitu.’ Tegelikult oma tellimusega panustasime .. kõigele. Hommikusöök oli jäänud vahele, aga olime juba lumes mitu tundi metsakõlakodade juures sumbanud ja Veemäel tuubitanud. Tellisime poolikud ‘Võrumaa snäkid’ ja ‘Haanja tipa-tapased’, millest eriti jäid hinge sealne pesto ja lehtkapsakrõpsud ja  kohalikud juustud. Pearoogadeks tellisime hirve- ja põdraliha mahlaste ahjus küpsetatud köögiviljadega. 

Samas on ju alati võimalus võtta kuskilt päevapraad, kui külastad paika nädala sees ning lõunasel ajal. Minu arust on Eestis see lihtsalt nii hästi sissetöötatud idee ja tihtipeale kui muidu võib-olla vaatad, et kas raatsid kuhugi sisse astuda, siis on see hea võimalus kõigepealt varbad prooviks sisse kasta ja siis teinekord juba kindlama meelega ka õhtustama või drinkideks kuhugi õhtut veetma minna. Kui mujal Euroopas on päevapakkumised keskmiselt 10-20€, siis Eesti ulmelised keskmiselt 3-7€ga kättesaadavad eined kutsuvad mind alati uusi kohti katsetama. 

Külastades Põlva Talurahvamuuseumi leidsime end Tillu Kodukohvikust, milles asub ka erinevaid eestimaiseid tooteid müüv talupood. Aga nii kui sisse astud, jääb silma see, mis jääb ilmselt ka mällu päevadeks – nende koogivalik. Täiesti uskumatu kui ahvatlevad nad välja nägid ja nagu me hiljem teada saime, siis ka maitsesid. Ja ma ei ole isegi teab mis suur magusasõber. Päevapraad oli tol päeval kartul praetud sõiraga ja heeringa ‘jäätisega’. Teate, mul on väga külmad suhted heeringaga. Ma armastan kilu, aga kuidagi alati kipun vältima igasugust heeringat toitudes, aga kuna seekord oli valik selline, siis proovisin ja väga-väga maitsev oli. Ehk teinekord olen julgem ja valik langeb ka heeringale. Minu suurest sõira-armastusest kuulete juba aga varsti.

Ja siis on need korrad, kui tead, et ees tuleb kiire päev täis vaatamisväärsusi ja iga minut on arvel. Kuidas käitud? Loodad, et ööbimiskohas on hommikusöök ja parem oleks, et täitev ja mitmekülgne. Peale väsitavat päeva ringi tuiamist ja kosutavad und Ööbikuoru Villas, ukerdasime üle jäise platsi hommikusöögile. Olime ainsad külalised ja nägime, et käis täistuuridel ettevalmistus pulmadeks. 

Ja mu hommik algas lihtsalt täiuslikult. Esiteks, sisseastudes vaatas mulle vastu kohvimasin ja kui Sa veel ei teadnud, siis ei ole ideaalset hommikut ilma kohvita. Teiseks, tuldi minu juurde ja küsiti, kas ma sooviksin putru või omletti. Valisin teise. Ja kas ka peekon võiks omletti täiustada. Kui ma muidu kodus olles söön lihavabalt ja üritan olla pigem taimset toitu eelistada, siis reisides õnneks või kahjuks võtan kõik pakutu vastu. Ja see pakutu oli ülimalt hea. Ma olin reaalselt kaks viimast nädalat unistanud kaneelirullidest, aga kuna viimane kord neid tehes, kärssasid nad ahjus kuivaks, siis ma ei võtnud seda saagat jälle ette. Ja tead mis meid ootasid hommikusöögilauas? Kaneelirullid! Ma ei oleks osanud midagi rohkem tahta, neil oli reaalselt kõike – võileiva materjal, puder, omlett, müsli, KANEELIRULLID, kohv, tee. Ma olen see alatine võileivasöödik, niiet tihtipeale pean pudru või magusa saiaga leppima hommikusöögilauas, aga Ööbikuoru Villas mitte. Aitäh!

Alati leidub kuskil koht, kus tunned, et aeg jääb seisma ja see on täiesti lubatud. Lubadki endale selle tüki kooki ja naudid lihtsalt hetke. Olen oma Instagramis juba korralikult kiidulaulu laulnud, aga peale seda kui detsembris Stedingu majja sisse astusin, olen sealt iga kord Eestis käies läbi astunud. Täiesti uskumatult lummav koht minu jaoks oma rustiaalsete seinte ja suurejoonelise mööbliga. See ‘aeg on seisma jäänud ja naudi hetke’ tunne seal on lihtsalt nii mõnus ja tunnedki, et täiesti okei on lugeda aknalaualt leitud raamatut ja nautida nende toite. Kuna nägin, et neil on kapp täis lauamänge, tuleb sinna järgmine kord uue suunitlusega minna. Keegi tahab aprillis ehk kampa lüüa?

Nagu jälle, panustasime lõunale ja võtsime sellest siis viimast maitselamuste suhtes. Meie võtsime ooteks käsitöö näkileivad kanamaksapasteediga, mis olid lihtsalt ju-ma-lik-ud. See moos seal pasteedi peal oli nii sobilik ja need krõbedad näkileivad … Oeh. Pearoaks haarasime kanatiivad mango-tšillikastmes bataadifriikatega ja sooja kinoasalati forellisteigiga. Me olime lihtsalt nii rahul oma valikutega ja kogustega, et võtsime lõpetuseks lihtsalt kohvi, kuna rohkem ei oleks mahtunud. Aga nende (ka vegan) kookide lett pani meid hetkeks kahtlema, et ehk alahindame oma võimeid. Samas alati põhjus tagasi minna (mida me kusjuures õhtuseks jazzi kontserdiks tegime). Koogid jäävad siiski järgmist korda ootama.

Oktoobris Marokos käies proovisin esmakordselt kellegi juures nende õpetuste järgi kokkamise kogemust. Nagu ma ennist mainisin, olen ilmselt suurim sõira fänn siin ilmas. Iga kord kui suviti laadale satun, otsin seda üht ja õiget – võimalikult köömnest ja soolast isendit, mida ma tihtilugu ei leia. Seekord aga avanes meil võimalus ise sõira teha Maagõkõsõ kodurestoranis. Kas Sa teadsid kui kerge seda tegelikult teha on, kui kord ära proovid? Sul on vaja vaid muna, kohupiima, piima, võid, (hulga) köömneid, soola. Meie lisasime ühe osana ka kodujuustu, aga retsepti leiad siit

Meid võttis vastu energiline Sirje, kes meid kohe kööki suunas ja juba olidki vajalikud tööriistad käes ja sõirategu sai alguse. Ikka keeda ja kurna ja lisa vajalik, sega, maitse ja lisa veel. Sest noh, köömneid peab ikka isuga olema. Paarikümne minutiga (kui sedagi) valminud sooja sõiraga suundusime lauda, kus saime seda kodukootud moosidega maitsta ja ausalt, ma ei oleks kunagi selle peale tulnud, et esiteks, sõira saab soojalt süüa ja teiseks, seda moosiga koos tarbida. 

Pearoog valmis juba ilma meieta niikaua kuni me sõirataevas lendlesime. Ausalt. Peale seda proovisime ahjusooja leiba ürdivõiga ja taldrikult vaatas vastu Peipsist püütud kala, perenaise valmistatud kõrvitsad, peedisalat ja jõevees valminud hapukurgid (peate ise kohale minema ja küsima mis ja kuidas). Aga mis mind kõige enam vaimustas – suitsulihaga kartulitamp. Palun öelge mulle, kuidas on võimalik, et esiteks on kõik taldrikul jumalikult maitsev ja teiseks, et neist kõige meeldejäävam on kartulitamp? Nüüd ehk saad aru miks ma sellest Lõuna-Eesti reisist nii hämmastuses olin terve aja. Ja magustoit ei miski muu kui vana hea kamavaht. 

Ma lahkusin Maagõkõsest nii sooja tundega, et ma olen 100% kindel, et lähen sinna jälle ja uuesti. Sirje ise on asjaga nii hinge juures ja see väljendub tema toidus.

Ja siis on need hetked, kui oled kuskil keskuses või atraktsioonil ja kõht on ajapikku tühjaks läinud ja mõtled, et mida ja kust kiirelt hammustada saaks. Minu üks meeldejäävamaid elamusi negatiivses mõttes on Plitvice’i looduspargis, kus sain ilmselt oma elu kõige kehvema burgerikogemuse osaliseks – ilmselt 7 päeva seisnud kukkel koos tallanahka meenutava pihvi ja vee-ketšupiseguse ‘kastmega’. 

Viimaseks jätan ma enda jaoks suurima üllataja sellel reisil – Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskuse, kus sain vastukaaluks ilmselt ühe kõige üllatavama kogemuse. Meile tutvustati elamuskeskust ennast ja palverändurite maja ja siis jõudsime ruumi, kus põles kaminas tuli, laud oli kaetud kahele ja mina olin 99% kindel, et nii ilus liud selle toiduga saab olla vaid plastikust ning reklaamplakatitel mootoriõliga kokku määritult. Aga see ei olnud. See oli meie lõuna. Meid ootas Mooska suitsusaunas suitsetatud suussulav liha koos köögiviljade, röstitud tomatite ja mahlaste astelpaju marjadega, mille kõrvale saime nautida elus tuld ja ingverijooki. Mul ausalt ei ole sõnu kui üllatunud ma sellisest soojast vastuvõtust olin ja kui tänulik kogu selle kogemuse eest. 

Kogu see Eesti reis ületas igal sammul mu ootusi ja jättis lihtsalt nii sooja tunde südamesse. Ja kui ma järgi mõtlen, siis see on suuresti nende inimestega seotud, kes meid vastu võtsid, oma aega meile pühendasid ning rääkisid, miks nad teevad seda asja nii nagu teevad. 

Postitus on sündinud koostöö Võrumaa Turismiinfokeskusega, kes planeeris külastatavad kohad. Koostöö eesmärgiks oli kogeda, mida Lõuna-Eestis paari päevaga teha saab ning kirjutada oma arvamus sellest. 

0 Comments

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga