Aasta 2018 mälestustes

dets. 30, 2018 | Personaalne

Lõputöö kaitsmine

Ma olin oma valikute tõttu sunnitud lõpetama jaanuaris 2018, mitte eelmise aasta juunis, niisiis oli imeline tunne see lõpuks ära tehtud saada. Minu jaoks tegelikult see midagi muud ei muutunud, kui et on tehtud ja üks linnuke kirjas, kuna kohe magistrisse ei kavatsenud joosta. Edukas kaitsmine oli oluline vaid seetõttu, et saaks paar päeva hiljem praktikale Hispaaniasse lennata.

Alicantesse kolimine

Olin elanud mitu kuud vanemate juures ja tundsin puudust omast kohast ja sotsiaalsest väljundist. Mitu kuud keerles minu elu vaid lõputöö kirjutamise (vahelduva eduga) ümber ning sotsiaalne pool jäi pigem tagaplaanile. Samuti, on see üpris raske elades Võrus, kui samal ajal siin ühtegi tuttavat enam ei ole ja isegi parima tahtmise juures ei oska miskti peale hakata. Samuti igatsesin taga päikest ning millegi uue avastamist, mida Alicante mulle kindlasti pakkus.

Armastan neid esimese nädalaid uues paigas, kui hakkad alles kohta avastama ja tekivad need seosed ‘minu kodu pood’ või ‘minu linnajagu’. Alati kolides üritan ma teha oma tuba koduseks. A. tuli mulle üsna pea alguses kohe külla, niiet sain Alicantet ja selle ümbrust koos temaga avastada.

Puig Campana ronimine

1400m merepinnast asuv mägi, mille ronimine peaks aega võtma 3-4 tundi, kuna põhimõtteliselt on mäe ümber ring ja ühest kohast lähed tipuni. Meie aga võtsime ette pikema külje sellest ringist enesele teadmata, niisiis tegime kogu raja läbi umbes 9 tunniga vist? Korralik eneseületus ja lõpus oli tee ikka päris kivine ja konarlik. Tagasi jõudsime alles peale päikeseloojangut, niiet lõpu osa autoni oli kerge sörgiga juba.

Salsa ja bachata tunnid Hispaanias

Kaks korda nädalas toimusid tantsutunnid, mis andsid võimalusi uusi inimesi kohata ja/või oma sõpradega aega veeta. Esiteks avastasin, et mulle tõesti meeldis tantsida ja teiseks oli see alati hea võimalus midagi nädala sees teha ilma, et liigselt planeerima peaks. Kui alguses seletati samme tasa ja targu, siis lõpupoole kui mõnest tunnist puudusid, siis vaatasid lihtsalt rumala näoga, et mis toimub.

Milano reis parima sõbrannaga

Kuna mu parim sõbranna Maire elab samuti Eestist ära, siis tihtipeale näemegi vaid korra aastas – seda siis tavaliselt jõulude ajal. Parimal juhul kaks korda ehk suvel ja talvel, aga kuna kodus olles on alati jube tegevusrohke, siis tegelikkuses jäävad need jutud lühikeseks ja hiljem mõtled, et aga ma ei uurinudki ju selle kohta. Või ongi need tunnid pigem lünkade täitmine, aga rohkem nagu arutada ei jõua.

Minu 25. sünnipäevaks kinkis Maire mulle reisi Milaanosse, mis oli ideaalne võimalus kõik need ‘lüngad’ paari päevaga täita. Võtsimegi täitsa vabalt ja vaatasime rahulikult ringi, mugisime pitsat ja pealmiselt lihtsalt rääkisime kõigi nende viie aasta eest, mis oleme eri riikides elanud.

Lõbustuspargis käimine Belgias

Mais Belgias käies viis A. mind Walibi lõbustusparki. See oli miski, mida ma olen tegelikult alati teha tahtnud, aga pole nagu jõudnud selleni. Ma ei mõista inimest, kes ütleb, et talle ei meeldi erinevatel atraktsioonidel sõita ja oma andrenaliin sellega üles pumbata. Kes tulevikus läheb, ostke kindlasti priority pass ja sellega saate lihtsalt nii palju kiiremini. Muidu istud ja ootad järjekorras 10-45min ühe sõidu jaoks, siis priority passiga ootasime 1-3 minutit. Ja mul oli isegi nii fun, et mul pole ühtegi pilti näidata.

Family dinners and beach days

Minu Erasmuse lõpupoole hakkasime tegema lõunasööke koodnimega ‘family dinner’ ehk sama seltskond tuli kokku ja igaüks kokkas midagi. See oli kuidagi nii mõnus ja vaba õhkkond. Leppisime kindla kellaaja kokku, kuid enamasti alustasime tunde varem kokkamist veiniklaas käes. Eriti vinge oli kui meil oli nii kümme eri rahvust ja igaüks tegi oma riigi toite.

Kuna elasin mere ääres, siis tihtipeale peale tööd/kooli veedeti tunde rannas ja kes iganes läks, andis teada ja nii see rahvas kogunes. Kuigi Alicante kesklinnas põhimõtteliselt rand olemas, siis mida lähemale suvekuud jõudsid, seda rohkem ülerahvastatud see sai. Niisiis, võtsime vahel ette trammisõidu San Juani, et nautida pikemat liivariba, millel palli mängida ja suuremaid laineid, milles hullata.

Hogueras

Jaanipäeva paiku olev festivali nädal, mille jaoks terve aasta valmistutakse erinevate massiivsete kujude loomisega. Igal linnaosal on oma konkurss, et valida võidukuju, mida siis poole aasta jooksul ehitatakse ja värvitakse ning juunis pannakse nad kõik üles näitamiseks, hindamiseks ja lõpuks põletamiseks. Minu jaoks täiesti uskumatu, et nii palju tööd ja vaeva põleb paarikümne minuti jooksul lihtsalt tuhaks. Kogu selle juures on tuletõrjujaid, kes vahelduva eduga tagavad ohutust kujude põlemisel ja teise poole ajast pritsivad pealtvaatajaid.

Meie jaoks jaanipäeval on neil rannas lõkete õhtu, kus igaüks võib tulla ja oma lõkke püsti panna. Tundub natuke võõras ja väga suur tuleoht, aga ei kuulnud küll, et keegi viga oleks saanud. Sel õhtul on Alicante rannas raske kohta leida, et oma rätik maha panna. Aga nagu meilgi, tuleb õhtu lõpus üle lõkke hüpata. Varahommikul näeb rand välja nagu prügimägi kogu tossavate lõkete, prahi ja taaraga, kuid juba enne päikesetõusu tulevad koristajad, kellele järgnevad masinad, mis liiva ümber pööravad, et söed päevitajaid ei segaks. Päeval ei oleks enam arugi saanud, et eelmisel õhtul oli rannal üle saja lõkke.

Andalusia roadtrip

Juuni lõpus rentisime A-ga mitmeks päevaks auto, et avastada paiku Andalusias, mille külastamine ühistranspordiga keeruline oleks. Nende päevade jooksul nägime mitmeid sõpru Küprose Erasmuse aegadest, mis tähendasid mõnusaid õhtuid veini ja mälestuste üle arutamisega.

Üks vingemaid kogemusi oli kindlasti soolajärves hulpimine, mis on võrreldav surnumere soolasusega. Uppuda pole võimalik ning ajalehe lugemine vees ei ole mingi probleem. Kõigele lisaks oli see järv täiesti roosa!

Ja selle aasta suurim kivi minu kapsaaeda toimus samuti sellel reisil. Kuna minu rahakott varastati ja sellega ka minu ID-kaart, siis olin ma väga paranoiline, kuhu võtta kaasa oma pass ja kuhu mitte. Kuna Hispaanias üldiselt kuskil dokumenti ei küsita, siis ma ei võtnud seda kaasa, mistõttu jäi meil ka Gibraltaril käimata. Pakkimisel ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et see kuulub UK alla ja seega on tegemist piiri ületamisega. Järgmise korrani!

Tabarca saar

Üks viimaseid meeldejäävaid hetki Hispaanias oli kindlasti Tabarca saarel käimine. Kuigi olime seal vaid mõned tunnid praamiaegade tõttu, siis oli kogemus kuidagi mõnus ja meeldejääv. Proovisin esimest korda snorgeldada ja oi kuiiiiii vinge see oli.

Kui päeval on saar ülerahvastatud turistidega, siis ma kujutan ette, et õhtusel ajal võib see mõnus rahulik olla. Kui reisite Alicante piirkonda, soovitan ühe päeva ka seal veeta.

Seenel käimine

Ma armastan hilissuvist ja varasügist Eestis just sel põhjusel, et saab mööda metsa jalutada ja seeni korjata. Kusjuures ma ise seeni ei söö ja ega mu peregi erilised seenearmastajad ei ole, niisiis kogu mu saak läheb vanaemale. Sel aastal proovisin esimest korda ka seeni ise marineerida, niiet eks näha ole kuidas nad välja tulid. Minu jaoks on selles midagi rahustavat kui võtad koera kaasa ja jalutad oma metsas ja ainsaks eesmärgiks on korv täis saada.

Tegelikult on üldse iga kord sel aastal olnud hea koju tulla ja akusid laadida. Mu vanemate kodu jääb mulle alati koduks, kus iganes mu kohver muidu on. Sinna jõudes tekib hinge rahu ja soe vastuvõtt on alati kindlustatud.

Maroko reis

Maroko on minu jaoks olnud unistuste sihtkoht juba viimased kolm aastat. Ma nii-nii tahtsin praktika ajal sinna minna, aga kuidagi ei jõudnud. Tulin septembri lõpus Belgiasse ja kui A. mind lennujaamas peale korjas andis ta mulle ümbriku. Ütles, et kuigi mu sünnipäevani on 3 nädalat aega, pean selle nüüd avama. Lahkusime paari päeva pärast minu sünnipäeva reisile Marokosse. Ainuke mure seoses sellega oli, et mul polnud ühtegi suvist riideesest – olin ju valmistunud sügiseseks Belgiaks.

Reis ise oli nii vinge ja kõik, mida lootsin. Sõime oma aasta kuskussi isu täis, ööbisime kõrbes, ostlesime soukides, nägime kuulsat Ouarzazate iidset linna, kokkasime traditsioonilisi sööke kohalikega, tegin henna maalingu ja palju muud.

Blogiga alustamine

Alates juuli lõpust olen Instagramis oma stiili muutnud ning jaganud enamat kui vaid selfisid ning peopilte. Otsustasin, et iga kord kui kuhugi lähen tahan oma jälgijad kaasa võtta ning pakkuda neile informatsiooni või emotsioone, kui nad minu postitusi loevad. Tundsin, et samas oleks mul rohkem öelda või anda kui vaid lühikesed Instagrami pildi pealkirjad. Tükk aega veeretasin ideed oma peas ja otustasin ikka, et ei, mida oleks mul anda, mida juba internetist ei leida. Teel Marokosse mõtlesin sellele veel ja reaalselt hetk kui astusin lennukilt maha ütlesin A-le ‘kui tagasi Belgiasse jõuame, hakkan ma oma blogi tegema’. Nädal hiljem, oma sünnipäeval, postitasin esimese postituse. Nagu minu puhul ikka, siis käib mul peas mingi klõks läbi ja lihtsalt peab tegema nüüd ja kohe ja panema kõik oma energia sinna.

Loodan, et see oli natukene ülevaatlik ka ses osas, et mida olen eelnevalt aasta jooksul teinud, kui veel blogi ei pidanud. Kindlasti on olnud igati meeleolukas ja teguderohke aasta, kuid järgmiselt aastalt ootan enam pühendumust ja asjade läbimõtlemist, sest plaane ja ideid juba on, mida korda võiks saata.

0 Comments

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga