Ime kombel jõudsime oma asjatoimetusega nii valmis, et mahutasime kolm tundi Kölni vaatamiseks. Nukker küll kui ainukesed kogemused linnaga on vaid lennujaam. Võtsime sammud otsejoones … šnitslite ja karri wurstide poole ja see järel Kölni katedraalile. Ma ei ole muidu eriline kirikute-katedraalide-basiilikate fänn, aga kuidagi see gooti stiilis ehitis võttis mul reaalselt suu ammul. See oli nii väljaku nurgast kui otse selle all seistes nii grandioosne ja detailiderohke, et seekord võite tõesti minu käest kuulda, et igati külastust väärt.

Eelmisel suvel kui Euroopas tiirutasime, kõndisime NII palju trepiastmeid igasugustesse (kiriku) tornidesse, et see tunne oli juba meelest läinud. Kui te arvate, et Tallinna Oleviste kirikusse on palju astmeid, siis Kölni katedraal teeb sellele pika puuga ära.

Üles kõndides oli reaalselt vahepeal selline tunne, et mulle aitab. Mina ei taha enam. Ja eriti demotiveeriv on muidugi kui alla tulijaid ütlevad “Oo .. Me oleme juba kellade juures.” Ja ise mõtled, et enda arust oled Sina juba kuskil, aga mitte et vastupidi oleks. Samas ise alla tulles oli samuti mõtle, et kaua see trepp alla keerutab veel.

Natukene faktijuttu ka ajaloo huvilistele siis, et katedraal on 157m kõrgune ja hetkel kõrgeim kahe torniga kirik maailmas. Seda külastab igapäevaselt umbes 20 000 ja on seega üks Saksamaa kõige külastatuimaid kohti.

Vaated on muidugi vaimustavad ja Köln jättis uskumatult hea mulje. Tahan kindlasti tagasi minna jõululaada ajal ja ehk isegi võtta jälle ette see treppidel kõmpimine, et imetleda seda tuledesäras vaadet ülevalt.