3 käiku ja 8 veini – mida veel tahta?
Maltas on veini villitud juba mitu tuhat aastat tegelikult, kuid tõsiselt hakati veine tootma alles seitsekümnendate lõpus. Miks me keegi ilmselt väga Malta veinidest kunagi midagi kuulnud ei ole? Nimelt on tootlus enam-vähem võrdväärne tarbimisega ning ega ongi üpris keeruline Malta veine väljaspoole riiki leida. Samas on Malta veinide tase ja populaarsus tõusuteel, mistõttu on tegelikult pidevalt nõudlus Maltal kasvatatud viinamarjade järele. Hetkel toovad paljud veiniistandused viinamarju ka mujalt sisse, kuna arvestades kuuma kliimat ning kivist pinnast, on raske tootlust suurendada.
Maltal toimub kõik veinindusega seondub muidugi varem kui mujal Euroopas, seoses lõunapoolsema asukohaga. See tähendab, et viinamarjad korjatakse tavaliselt juulis-augustis, kui mujal tehakse seda septembris-oktoobris. Üks minu suuri unistusi on minna viinamarjade korjamise ja veinitegemise juurde vabatahtlikuks või seda muul moel kogeda.

Nii, Malta veini kogemuse juurde. A. isa alustas paar aastat tagasi veinide kogumisega ning võtab hetkel ka veinikoolitust ja mina ja A. oleme isehakanud veiniamatöörid + mõned meie seltskonnast veel väärtustavad sama, niisiis tundus ainuõige valik leida koht, kus saaksime ühe privaatse veinidegusteerimise koos õhtusöögiga.
Meie valikuks langes Maldonado Bistro Gozo saarel, kes pakkus meile ka paaritunnist Victoria linna tuuri koos giidiga. Mulle lihtsalt nii meeldib igasugustel Walking Tour ülesehitusega asjadel käia, sest saad pealmise informatsiooni paiga kohta ning vajadusel küsida juurde ning ka soovitusi, mida veel külastada ja kus õhtust süüa. Sel korral oli valik juba tehtud ja oiiiii, kuidas me ei pidanud kahetsema.


Meid ootas bistroo omanik George koos sommeljeega, kellest esimene valmistas ette toidud meie silme all ning rääkis veinidest ja teine serveeris veine. Kui all korrusel asus restoran, mis töötas tavalises tempos, siis meie olime teisel korrusel eraldatud.
Menüüs oli kolm valget veini, rosé, kolm punast veini ja dessertvein. Selle kõrvale serveeriti meile kolme erinevat koha peal valmistatud leiba/saia, millest minu lemmik oli kindlasti rosmariinileib. Ja ilmselt see oli ka põhjuseks, miks mu kõht oli täis juba enne pearooga. Leibade kõrvale oli valmistatud kohalikust toorainest punane pesto ja köögiviljade ja maitsetaimede pasta.

Kogu õhtu peale oli arvestatud kolm tundi, niisiis mis muud kui hakkasime pihta esimest veinist. Meie pokaalide alla oli asetatud paberid, mis andsid meile võimaluse veinide puuviljasust ja täidlust hinnata ning oma meeldivus välja tuua. Alustasime kõige kergemast ja liikusime edasi. Peale esimest veini serveeriti meile ka eelroog, milleks oli härjasüda tomatitel serveeritud kohalik lambapiimast juust koos värskete kooritud ubade, pesto ja maitsetaimedega. Kui esimene vein oli natukene kerge minu jaoks, siis teist veini nuusutaes ja silmad sulgedes võis vabalt kujutleda end puuviljaaias. Kolmanda veini puhul mulle meeldis aga eriti tammevaadi vürtsikus, mis järelmaitsena suhu jäi. Selle ringi lõpetas aga tõesti väga hea rosé. Mul on veider kogemus nendega üldiselt – mulle tõesti meeldib neid kas piknikul või suvisel kokkusaamisel juua, aga enamus aega on nende kvaliteet allapool arvestust.


Igal hetkel oli võimalus juurde küsida veine, kuna need kaheksa veini olid meile mõeldud ja idee poolest oleks võinud kõik pudelid lõpuni tarbida, kui soovijaid vaid jätkus. Valgetele järgnes punaste veinide voor koos pearoaga – röstitud köögivilja pasta kapparite ja maitsetaimedega. TÄIESTI USKUMATU! Kuidas on võimalik, et lihtsalt röstitud köögiviljad ja kapparid annavad nii uskumatu maitseelamuse? Reaalselt top 3 pastaroogi, mida olen proovinud.
Veinidega on nii, et mulle meeldivad pigem täidlasemad punased veinid, niisiis jäi esimene natukene kergeks minu jaoks ja teine oli ehk liiga noor – see oli lihtsalt liiga happeline. Meile ka räägiti, et Maltal on vähe veiniistandusi, mis ootaks, et veinid oleksid parimas eas, vaid enamus müüvad keldrid tühjaks nii, kui kõlbab tarbida, selleks et kasumit teenida. Samas pole Maltal arenenud see, et restoranid ostaksid veine ja omaksid oma veinikeldrit, kus siis paari aasta pärast alles veine avada, kui nende vanus on tarbimiseks küps. Kolmas vein oli aga lausa jumalik ja täpselt minu maitsele.


Viimasena oli valikus dessertvein ehk midagi portveinile sarnast. Ausalt öeldes jäi sellel minu jaoks hapukust puudust, sest ma ei ole eriline magusa dessertveini armastaja. Kui restoranides tellime A.-ga digestive’i, siis mina valin alati pigem midagi kanget ja A. pigem midagi magusamat. Selle kõrvale pakuti meile šokolaadi mousse koos vahukoore ja maasikatega.



Kogu see kolmekäigulise õhtusöök ja kaheksa veini degusteerimine maksis 45€, niisiis on hind täiesti mõistlik ja minu arvates väga väärt oma hinda. Mida ma reisides eriti väärtustan, on võimalus kohalikelt küsida erinevate teemade kohta, ning George oli nii mõnus ja avatud, et arutasime põgusalt poliitika, transpordi, veinide kui ka hariduse üle.
Kui kunagi Maltale ja just Gozo saarele satud, siis kindlasti soovitan nendega ühendust võtta ja minna veinidegusteerimisele. Nad tihtipeale vahetavad veine, et saada kõige mitmekesisem pallett.
0 Comments